Мелафон у меня! (original) (raw)

"Emotsionaalsete maastike" võlu

Alisa Jakobi (1981) on huvitav kunstnik, kelle loominguvälja on keeruline klassifitseerida ühe konkreetse stiili alla. Jakobi on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini eriala, hiljem Tallinna Ülikoolis magistrantuuri kunstiõpetuse eriala. Aktiivselt töötab ta reklaamide, firma- ja digitaalgraafika loomisega.
Näitustel on ta esinenud alates 2002. aastast, sealhulgas ka New Yorgis, Helsingis ja Makedoonias. Makedoonia on ka oluline märksõna tema loomingus, sest seal pikemat aega mägede keskel maalides, andsid just sealsed maastikud tema töödele uue hingamise. Jakobi on kunstnik, kes ei karda väljakutseid ning on võimeline eksperimenteerima erinevate vahenditega, milles on väga tähtis osa muusikal. See kõik on omamoodi interdistsiplinaarsus, kus võib paratamatult tekkida ka heas mõttes kakofoonia. Augustis toimus Jakobil suurejooniline kunstisündmus Tallinnas, Gustaf Adolfi gümnaasiumi hoovis, kus reaalajas tuli sealse kontserdi saatel improviseerides looma teose. Need ongi tema emotsionaalsed maastikud. Kohati tahab ta väsimatult isegi öelda liiga palju, kuid resultaat on väga soliidne ja välja peetud. Selles mõttes on ta aus ja siiras ning ei valeta oma tööde keerdkäikudes ei endale, ega vaatajale. Tema pildid on väga autobiograafilised, kus iga nüanss pildil omab tema enda jaoks suurt tähendust, sest iga teos jutustab oma lugu. 21.sajandil massimeedia käras on raske temasuguseid leida. Ta on töötanud ka New Yorgis, kunstniku esindajana Philippe Decamierre Highlands linnas, Põhja-Carolinas, fotograafi assistendina New Yorgis ja disainerina “Rockaway Graphics”, Rockaway Beach` il samuti New Yorgis. See kõik on väga palju mõjutanud tema isiksust ja loomingulist kujunemist. Vaatamata oma aktiviteetide paljususele on tema kireks ja prioriteediks ometi jäänud maalimine. Jakobi näitus koosneb etüüdidest, mis on valminud erinevatel perioodidel suvistes maalilaagrites ja tema ateljees. Peamiselt on need pildid loodud Muhu saarel, kus sealne loodus ja atmosfäär osutusid peamisteks teraapilisteks inspiratsiooniallikateks.
See on sümbioos ekspressionismist, impressionismist ja sümbolismist, kus neis kõikides keskendutakse emotsioonidele. Üheks märksõnaks on kindlasti Barbizoni koolkond. Jakobi oleks oma maalide ja emotsionaalse mõttemaailmaga justkui läinud ajas tagasi, kui 19. sajandi keskpaiku tegutses Barbizoni koolkond, rühm Prantsuse maastikumaalijaid, kes töötasid Fontainebleau lähedal Barbizonis. Ka nendel oli primaarne vahetu side loodusega, mis inspireeris neid looma uutmoodi kunsti. Tööstuse areng ning inimvaenulik suurlinnade esilekerkimine tõukas paljusid kunstnikke tsivilisatsiooni eest põgenema. Nad maalisid loodust ja maaelu just sellisena, nagu nad seda nägid, loobudes ateljeemaalist ja fantastilistest väljamõeldud motiividest. Koolkonna liikmed viljelesid vabaõhumaali, püüdes loodusmuljet ja valgusefekte vahetult edasi anda, ammutades energiat just intiimsetest maastikest. Kunstinäitusega soovib Jakobi samuti esitleda inimese suhestumist loodusesse, avades ühe võimaliku vaatenurga läbi enda kogemuse. Kunstnik kohtub oma teoste kaudu sügavalt sisemise “minaga”, mis väljendub maalide koloriidis ja tehnikates. Autor esitab endale küsimuse: “Kas loodus pakub lahendust emotsionaalsetele seisunditele?” Ta on maalinud ühte sama motiivi erinevatel kella- ja aastaaegadel. Mõned teosed on aga sootuks korduvalt üle maalitud. Jakobi teostes leidub erinevaid kujundeid, mis tulenevad kunstniku elust. Esitades endale küsimuse, kas maalitud vaated on tegelikult loodus või hoopis pilt kunstniku elustsenaariumist? Kunstniku valitud looduse motiivid jõuavad lõuendile juba uute tähendustena, millest on saanud maastike vaadete asemel hoopis isiklike emotsioonide peegelduse. Väga tähtis osa on valgusel ja varjul ning nende kooskõlal, mis peab eesmärgipäraselt ühte sulanduma. Oluline on ka pintslilöök ja selle looklemine õlivärvidega lõuendil, mis tundub esmapilgul juhuslik, kuid see on eksitav, sest kõik on tegelikult süstematiseeritud ja äärmiselt rangelt kaalutletud. Sellest tingituna on näituse pealkirjaks “Emotsionaalsed maastikud”, mis on juhitud sisemisest jõust ja tunnetest.
Tänapäeva urbanistlik ja globaliseeruv elustiil on liiga kiire. Oma maalide keskel peab Jakobi aga sisemist kahekõnet enda ja oma ”laste” piltide vahel. Näitus koosneb töödest mis on kõik valminud 2013-2014. aastal.
Viimane samanimeline näitus toimus tal 2014. aasta novembris Tallinnas Aedvilja tänava galeriis.
”Emotsionaalsed maastikud vol 2” kestab veel järjepidevalt ja kunstnik jätkab oma seeriat sama kontseptsiooni alusel.

Barbisoni koolkond, rühm Prantsuse maastikumaalijaid, kes töötasid 19. Sajandi keskpaiku Fontainebleau lähedal Barbizonis

Millise uuenduse tõi maalikunsti Barbizoni koolkond? Vahetu side loodusega ja talurahva eluviisiga suunas neid looma uutmoodi kunsti, mida varsti hakati realismiks nimetama.
Keskse tähtsusega meister oli nende hulgas Théodore Rousseau (1812-1867), kes asus Barbizoni alaliselt elama 1836. aastal. Rousseau oli realist. Ta armastas looduses tabada kindlaid, jõulisi vorme ja maalis neid võltsimatu asjalikkuse ning täpsusega, minnes paiguti kuivakski. Ka tema pintslitehnika on selge ja kindel, osalt peaaegu raskepärane, värvid tugevad. Rousseau`d huvitas see, mis on püsiv, selgejooneline ja plastiline. Tema töödes valitseb eepiline ja tõsine, tihti kurvameelne põhitoon. Ikka näeb neis suuri, jämeda tüve ja jändrike okstega puid.

Barbizoni meistrite hulka kuulus Jules Dupré (1811-1889). Ta töötas algul Fontainebleau metsas, hiljem Oise`i jõe orus. Ta on saanud tõuget Rousseau`lt, kuid erineb viimasest kõigepealt oma maalimisviisilt, mis on värskem, vabam ja mahlakam. Ka ei toonita ta nii palju detaile, vaid näeb suuri masse ja taotleb ühtset üldmuljet. Romantiline joon on tema töödes tugevam, kui Rousseau maalides. Hõõguvad päikeseloojangud, viirastuslikud kuupaistevaated, torm ja äike, idüllilised karjamaad rahulikult voolavate jõgede ääres-kõike seda maalib Dupré võrdse hingestatuse ja tundeküllasusega. Eriti armastas ta kujutada loodust läheneva äikese ootel, mil kõikjal valitseb sünge, salapärane rahu. Suurt tähelepanu pöörab Dupré taevale ja pilvedele.

Charles Francois Daubigny (1817-1878). Ehkki mõjustatud Corot`st ja vanematest barbizoonlastest, samuti Constable`ist, kujundas Daubigny välja hoopis isikupärase stiili. Ta maalis peamiselt Seine`i ja Oise`i rahulikke kaldaid maaliliste põõsastike, õitsvate viljapuude ja koomel joovate karjadega. Ikka eelistas ta kujutada kevadist loodust. Ta maalimisviis on lihtne ja delikaatne ning muutus meitri vananedes aina lihtsamaks ja terviklikumaks. Ka püüdis ta pildi masse alati suureks tervikuks ühendada. Daubigny oli esimene meister, kes suured maastikupildid otse looduses valmis maalis, ühtlasi üks esimesi, kes järjekindlalt hakkas maastikumaalis rakendama külmi toone.

Lugupidamisega, Riin Kübarsepp, kunstiteadlane MA
Tallinn, 10. 12. 2014. aastal