Kaevik (original) (raw)

Kaevik Somme'i lahingu ajal

Kaevik on pealt lahtine kaitserajatis tulistamiseks ning isikkoosseisu kaitsmiseks vastase hävitusvahendite eest.

• Külamajadele lisaks ehitati n.n. „semljankasid" s. o. õieti turba- ja mullalagedega koopaid, midagi meie kartulikoobaste taolist, kuid suuremas stiilis ja mahutuses. Nois konutasid, "puhkasid" ja magasid inimesed ja ootasid kuni mõni vaenlase aeroplaan neile pommi "tuppa" sai visata. Siis oli "semljanka" ühtlasi parajaks hauaks. Meiegi kompanii ehitas omale säärased koopad ühe küla kukuruusi kõrrele. Nois lossides olen minagi maganud. Niiskus, mullahais, pähetilkuv vesi ning mustus üle kõige.

Midagi õudsemat ei või inimesel olla, kui tulla surmatapalavalt — kaevikuist — väsinud, porine ja mudane, — ning heita puhkama mullakongi otsegu hauda. Ja säält hauast välja ronides tuli jälle minna tapalavale, jälle mulla sisse, porri. Muld ja surm — see on kaevikusõda. Muld lõhnab surmast ja surm lõhnamullast. Elad ja liigud mulla sees nagu oleksidki juba surnukeha, seda enam, et end pesta ega puhastada ei saa, et lõhnad ka juba mullast ja mustusest kui elav raibe.

• Richard Roht, "Sõjasõit. Mälestusi ilmasõjast", 1928, lk 182-183
• Nüüd on kõik mõttekäigud kaevikud. Minu omad koguni katakombid.
  • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, Loomingu Raamatukogu 31/1999, lk 76
• Ent läks päevi ja nädalaid ilma suurema lahinguta, mille kestel me oma sõnnikukarva mundris elasime kaevikutes, sõnnikukarva mudas, kuhu oli tallatud sõnnikut ja igasugust soppa; me külmetasime, saime kehvasti süüa, olime täisid täis.
  • Robertson Davies, "Viies osaline", tlk Mati Soomre, Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 69
• Juhan Viiding, "Klaperjaht"