Kannike (original) (raw)

Cleves'i Philippe'i tundideraamat, Joris Hoefnageli illustratsioon (1485)

Maria Margrita van Os (1779-1862), "Vaikelu kannikeste, apelsinide ja viinamarjadega", s.d.

Johan Laurentz Jensen (1800-1856), "Kannikesed", s.d.

Henri Fantin-Latour, "Võõrasemad" (1874)

Augusta Innes Withers (1793-1870), "Vaikelu lillekorviga", s.d.

Henry Meynell Rheam, "Kannikesed" (1904)

Anthonore Christensen, "Metsavaikelu kannikeste ja ülastega" (u 1900)

Olga Wisinger-Florian (1844-1926), "Võõrasemad ja liblikad", s.d.

Harriet Isabel Adams, kannikeste perekond teosest 'Wild Flowers of the British Isles' (1907)

Kannike (Viola) on malpiigialaadsete seltsi kannikeseliste sugukonda kuuluv taimede perekond. Eestis kasvab looduslikult 18 liiki kannikesi, tuntuim neist on aaskannike (Viola tricolor). Rahvakeeli hüütakse nii aas- kui põldkannikest (Viola arvensis) ka käoorvikuks. Ilutaimena kasvatatakse aedkannikest ehk võõrasema ning lõhnavat kannikest (Viola odorata), viimane metsistub kergesti.

• Sel õhtul kell pool üheksa juhatasid kummardavad teenrid oivaliselt rõivastatud Dorian Gray, kellel oli kuue nööpaugus suur kimp Parma kannikesi, leedi Narborough’ võõrastetuppa.
  • Oscar Wilde, "Dorian Gray portree", XV peatükk, tlk Krista Kaer, 2021, lk 181
• Kauged peidetud kannikesed räägivad meiega oma lõhna telefoni teel.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 49
• Madalast rohust vaatasid vastu võõrasemade süütud sametnäod ja südajate lehtede varjus painutasid kannikesed nukrameelselt päid.
• Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 32-33
• Sõnnik ütles kannikeste lõhna kohta: "Ena asja, tahavad odava kontrastiga mõjule pääseda!"
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977, lk 8
• Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid üheksa aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas tuli oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult umbrohi, mis oli niisama visa hingega kui patune inimene, lokkas rõõmsalt. Aga siiski õitsesid siin ohakate ja nõgeste vahel ka lopsakad punased moonid ja arglikud kannikesed.
  • Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund 1965, lk 15
• Ta nimi on Blanche. Ma ei tea ühtki laulu, kus see nimi esineks. Aga kindlasti peab olema mõni — peab olema palju laule, sest see on kõige ilusam nimi. Mis on punane roos või sinine kannike võrreldes valge liiliaga!
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund 1966, lk 112
• Muhamed, suur lõhnakummardaja, ütles kord, et kannikeseekstrakti üleolek kõigi teiste lillede lõhnast on nagu tema üleolek kõigist teistest ini­mestest. Ometi oli see roosivesi, mida tema templite mördile lisati.
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 55

Ma panin märki, kuhu langes nool:
see langes läänes väikse lille peale.
Piimvalge oli see, nüüd punab haavast
ja neiud on ta ristind "jõudearmuks".
Too selle õis, sa tunned lille küll...
Kui kastab lauge magajal ta mahl,
siis, olgu mees või naine, sedamaid
see esimesse elusolendisse,
kes silma hakkab, armub meeletult.

• William Shakespeare, "Suveöö unenägu", II vaatus, 1. stseen. Tõlkinud Georg Meri. Rmt: W. Shakespeare, "Komöödiad" I. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 333. Kõnealune taim on aaskannikese punaseõieline hübriid, mida on tabanud Cupido nool.

Kurb on kanarbik,
nõmm ja männimets,
nõmm ja männimets,
kased kollased.

Metsa nõlvakul
kasvand üksinda,
eksind õitsema
kevadkannike.

Oh kes käskis sind
külmaudu a'al:
õitse sügisra'al,
sinililleke!

• Gustav Suits, "Hiline kannike". Rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 223
• Heiti Talvik, "Jõuluööl" kogust "Kohtupäev" (1937)

kõik mis mulla all ootas ja lamas
avab silmad ja ongi siinsamas

põrmule põrmust puhkevat lohtu
kannikesi ja kopsurohtu

savist sai ihu tuulest sai hinge
muud ei olegi tõuske ja minge

• Jaan Kaplinski, "Läbi sest valest läbi sest valust", rmt: "Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 111

Kusagil pehkinud seina ääres
kannikesed on lume all.
Sõlmelise kuslapuu kõrval
kannikesed on hange all.

Igal pool on lume sees lilli
— tarastatult ja lageda peal;
nemad talveöödel ei tule
nõnda mu üksindusse eal

nõnda selgelt ja kodukeelselt
tükkis taeva ja mullaga.

• Milvi Seping, "Kannikesed" kogus "Külmamailane" (1981), lk 24

Kord saavad vihmadeks me sõnad, hüütud
aedkannikeste suurde sinamisse,
nad rabisevad tühjist aknaist sisse,
kus vettivad me lapsemängud süütud.

• Kalju Kangur, "Kord saavad vihmadeks..." kogus "Portselantantsud" (1981), lk 41

lilled muutuvad putukateks
katkevad poolelt varrelt
lahkuvad peenardelt
roosid kattuvad kitiinkestaga
õielehtedest saavad tiivad
roosid tõusevad maikuu
hilisõhtutel surinal õhku
roosidele tulevad silmad pähe
silmad raskete kitiinlaugude all

kannikesed on väga töökad
metsaalune on täis kannikeseradu
mida mööda nad kannavad risu
aina kõrgemaks kerkivasse kannikesepessa
suurde sinisesse kuhilasse
mis kihiseb kannikestest

• Andres Ehin, "* Lilled muutuvad putukateks" kogus "Udusulistaja" (2008), lk 110

Roosid on punased / kannikesed on transseksuaalsed / tere tulemast naisepõlve / nüüd hakka tööle musi
...
Roosid on sellisteks sündinud / kannikestel on lesbikalduvus / midagi sinu kuiva huumorimeele ja meie pehmete põimunud jäsemete juures / tundub transtsendentselt emane
Roosid on sinised / kannikesed on violetsed / roosid on mittevioletsed / sinine on sininormatiivne
Roosid on marsilt / kannikestel on kõik operatsioonid tehtud / löövad laagri üles / üksnes Veenusel
...
Roosid on ninakad / ma tahan et sa mind kepiksid / uputa kannikesed nagu süüalune nõid / sinu kätes mis tunduvad minu omad
Kannikesed vahetasid nime / roosid muutsid asesõna / me sõime restoranis / ja unustasime panna jäägid külma

• Trace Peterson, "Üksnes Veenusel" ("Exclusively on Venus"), poets.org, algselt ilmunud kogus "The Brooklyn Rail", 2016
• Henrik Visnapuu, "Käoorvik". Tartu, 1920