Harri Tiido taustajutud. Idamaisusest läänes (original) (raw)

Harri Tiido Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord Christopher Hardingu abil vaatluse all lääne ja ida suhted. Lääne hinnangud idale on alati olnud segased ning muutuvad ning läbi aegade on õhus hõljunud küsimused vaimust, vaimsest tervisest, spirituaalsusest ja eksistentsist, märgib Tiido.

Vestan pisut lääne suhetest idaga, aluseks Christopher Hardingu raamat "Aasia valgus. Idast vaimustumise ajalugu läänes" (Christopher Harding, "The Light of Asia. A History of Western Fascination with the East", 2024). Sellest loost jõuan anda siiski vaid väga lühikese ülevaate.

Värvikad lood Indiast olid Euroopas liikvel juba 5. sajandil enne meie aega ja hiljem lisandusid uudised Hiinast, Jaapanist ja mujalt Aasiast. Euroopa jaoks oli kõik üks ida, mis näis olevat rikas kulla, juveelide, vürtside ja siidi poolest. Hiljem lisandus kolooniate asutamine, kristlike misjonite saatmine ja Idast sai ka värske tarkuse allikas. Nii mõndagi Aasia kultuurist on aga läänes olnud taandatud klišeedele.

Antiikse Kreeka jaoks oli välismaailma esimene ring barbarite ilm, seejärel oli metsikute rahvaste ring ja nende asualade taga oli juba ringlev jõgi ning jumal Okeanos, tähistades maailma lõppu. Herodotos kirjeldas ka Induse jõge, mille taga tema jaoks elu enam ei olnud.

Palju teavet andis Makedoonia Aleksandri sõjaretk, kuigi ta jõudis vaid India loodeossa. Tema armee paigale jäänud veteranide kaudu jõudis omakorda Indiasse Kreeka mõju. Kreeka-Rooma maailma esimene kontakt Hiinaga oli 3. sajandil enne meie aega ja ühine oli mõlemale kahtlustav suhtumine rändrahvastasse. Läänes tekkinud isu ida luksuskaupade vastu püsis aga ka Rooma võimu lõppedes ja läbi keskaja. Eriti olid hinnas vürtsid, seda nii kokakunstis kui ka arstide seas nende väidetavate ravitoimete tõttu.

13. sajand andis Marco Polo reisid, kuigi tema kirjeldusi pidasid paljud väljamõeldiseks. Pilt idast laienes, kui Portugali meresõitjad 16. sajandi keskel Jaapanisse jõudsid. Seal said jesuiidid teada ka erilisest ketserluse vormist, budismist.

17. sajand tõi huvi kasvu reisikirjade ja kultuuride ning kommete vastu ka Aasias, lisaks Uuele Maailmale. Hiina puhul oli ehk märgiline eurooplaste tutvumine Konfutsiuse õpetusega. Samal ajal said hiinlased omakorda tuttavaks eurooplaste mõttemaailmaga ja misjonitöö tulemusel tekkis ka Hiina katoliiklus. Lisaks siirdusid hiinlastele teadmised matemaatikast, kartograafiast, astronoomiast ja muust. Euroopas tõusis tähtsale kohale tee import Hiinast. Ja kui tee tavaliseks muutus, leiti eksootikat lisaks siidile ka portselanist.

Ainus Euroopa filosoof, kes hiina mõtte tegelikku sügavusse süüvis, oli Gottfried Wilhelm Leibnitz, kes soovitas tegeleda hiina mõttega kannatlikult ja aupaklikult.

Ta isegi arvas kasuliku olevat Hiina misjonäride toomise Euroopasse. Hiina tõlgendajatest ehk tähtsaim oli Voltaire. Tema jaoks oli Hiina riik, milles elu, au ja vara olid seadusega kaitstud. Kuid Voltaire'i surma ajaks oli laine pöördunud ja kirik pöördus Hiina vastu, Hiina imperaator omakorda reageeris sellele teravalt ja kristlus Hiinas keelati. Euroopas hakati toonitama hiinlaste petturlust ja hasartmängusõltuvust. Vaimustus Hiinast hääbus.

Idahuvi uus fookus oli India ja seda lätet kasutasid aktiivselt inglased. Avastati sanskriti keele ja Euroopa klassikaliste keelte sarnasus. Seega oli India mitte kauge ja eksootiline, vaid osa perekonnast. Saksamaal hakkasid nii filosoofid kui ka kirjanikud inspiratsiooni leidmiseks ida poole vaatama. Nende seas olid Johann Wolfgang von Goethe, Georg Wilhelm Friedrich Hegel ja ka Arthur Schopenhauer.

Üks India mõjudest oli intuitiivne lähenemine religioonile. Algul säras hinduism, kuid siis leiti budism ja Buddhat peeti suisa Aasia analoogiks Martin Lutherile. Tohutu menu saavutas Edwin Arnoldi raamat "Aasia valgus", mida möödunud sajandi keskpaigaks oli müüdud üle miljoni eksemplari.

Paik, kus ida leidis uue koha, oli usuliikumine teosoofia, mille eredaim nimi vast Annie Besant, kuigi laialt tuntud on ka vene päritolu Helena Blavatsky (Jelena Blavatskaja), kes väitis end olevat saanud esoteerilist õpetust kahelt Tiibeti mahatmalt. Tema võttiski kasutusele termini "teosoofia".

Mõttesuuna arengus oli suur roll maailma religioonide parlamendil, mille 1893. aastal toimunud suurfoorumi üks täht oli hindu swami Vivekananda. Ja idamaise mõtte kasutajaist on märkimisväärne kindlasti psühhoanalüütik Carl Gustav Jung.

Omaette lugu oli jooga harjutamisega, mis hakanud levima peale Vivekananda külaskäiku Ameerikasse. Igal juhul oli eelmise sajandi alguseks ida omandanud läänes juba vormi. Teise maailmasõja järel arvasid Aasia-huvilised, et dekoloniseerimine ja muud arengud tõid kaasa sobiliku hetke ida ja lääne koostööks.

Omaette guruks oli saanud inglane Alan Watts, kes tõusis eriti noorte seas populaarseks 1960. aastate algupoolel ja kelle taustal tulid mängu ka psühhodeelikumid. Nende kasutamine ei piirdunud pelgalt marginaalidega, paljud tudengid hakkasid ise LSD-d sünteesima ja suurlinnades kujunes meelemürgile tohutu turg. Trendikas oli hipiliikumine.

India mõju oli ka muusikas, suurim panus selleks ehk biitlitelt ja eriti George Harrisonilt. Algas kümnete tuhandete noorte reisimine Indiasse, tekkis gurukultus. Paljudel sai aga hipindusest kõrini. Aastatest 1980–1990 kujunes vastuoluline ajajärk, mil läänes püüti kujundada ida tarkusele püsivat kandepinda. Ühed otsisid kohta budismi variantidele, teised toetasid lähenemist, mis sai nimeks New Age. Püüti kombineerida ida ja lääne teadust, filosoofiat ja religiooni mingiks kõikehõlmavaks maailmapildiks või uueks reaalsuse visiooniks.

Kokkuvõtvalt on suur osa lääne vaimustusest idaga olnud alati seotud kolme küsimusega. Mis on tegelik? Kuidas me peaksime elama? Ja kes ütleb seda? Tagasi vaadates võib tõdeda, et lääne hinnangud idale on alati olnud segased ning muutuvad. Läbi aegade on õhus hõljunud küsimused vaimust, vaimsest tervisest, spirituaalsusest ja eksistentsist. Need ei ole kadunud ka praegu.

Kadunud ei ole ka Aasia ideed ja praktikad tervise vallas, alates reikist kuni ajurveeda meditsiinini. Eks aeg näitab, kas pinnale jääb ka midagi kasulikku või vaid pelk vahukiht.