Quantity ratios in the coastal dialect (original) (raw)

Sõna esinemissagedus ja tähenduste eristamise vajadus häälduse mõjutajana

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics, 2019

Artikkel käsitleb kaht eesti keeles varieeruvat nähtust: h hääldamist sõna alguses ning i-tüveliste (C)VVC-struktuuriga sõnade lõpukonsonantide palatalisatsiooni. Mõlema nähtuse puhul uuritakse, milline on sõna esinemissageduse ning tähenduste eristamise vajaduse mõju hääldusele. Uurimismaterjaliks on 42 h-algulist sõna ja 30 pika vokaaliga ühesilbilist i-tüvelist sõna, mis on keelejuhtide poolt ette loetud. 94 keele juhi 3945 hääldusjuhu uurimine andis tulemuseks, et a) h väljahääldamine oli valdav (92% juhtudest); b) suurema esinemissagedusega sõnades oli sõnaalguline h enamasti lühem ja see jäeti välja hääldamata sagedamini kui väiksema esinemis sagedusega sõnades; c) esines tendents, et sõnades, kus h-l on tähendust eristav ülesanne, oli h veidi sagedamini ja veidi pikemalt välja hääldatud. 40 keelejuhi 1280 hääldusjuhu analüüs näitas, et a) väiksema esinemissagedusega sõnu ei palataliseeritud märgatavalt vähem kui suurema esinemissagedusega sõnu ning b) sõnu, kus palatalisatsio...

Eesti keele grammatika. 1., Morfoloogia sõnamoodustus

1995

Kass kräunub ukse taga. Ma ei hüpanud kuigi kaugele. Lugege kümneni. Kuskil lauldakse. Verbivorm võib olla kas LIHTVORM, nt hüppasin, hüpanuksid, või LIITVORM, nt ei hüpanud, oleksid hüpanud. Kumbki verbivorm võib lauses esineda kas a) lihtpredikaadina või b) liitpredikaadi osisena. Nt a) Sa kirjutasid kiija. Ta oleks heameelega ise selle kirja kirjutanud. b) Sa kirjutasid selle maha. Ta oli just hakanud kiija kirjutama. Verbivormil puudub asesõnaline substituut. Ta vastab lauses küsi musele mida tegema? (a). Sageli pole aga küsimustatav mitte verbivorm üksi, vaid kogu verbifraas, mille põhjaks verbivorm on (b). Osa verbe ei ole oma sisu tõttu normaalses kontekstis üldse küsimustatavad (c). Nt a) Ta laulis parajasti, kui...-Mida ta parajasti tegi, kui... ? b) Ta tegeles kriitika ja kirjandusteadusega.-Mida ta tegi? c) Ta tundis seda meest hästi. Poiss läks tuppa.-Kuhu poiss läks? Poiss läks sinna. See vanamees on joodik.-Kes / missugune see vanamees on? Osa substantiive on semantiliselt vaegmuutelised arvukategooria suhtes. AINSUSSÕNAD ehk singulare tantum-sõnad esinevad normaalju hul alati ainsuse vormis (a), MITMUSSÕNAD ehk plurale tantum-sõnad aga mitmuse vormis (b). Nt a) Linnas möllas katk. Ilu ei panda patta. b) Lapsel olid rõuged. Mees pühkis vuntsid puhtaks. Osa sõnu, mis primaarselt käituvad küll substantiivina, võivad sõne tasandil paralleelselt esineda ka adjektiivina, s.t ühilduva atribuudi funktsioonis. Vrd See suur lobiseja ei saa ühegi tööga toime.-See on üks lobiseja vanaeit. ADJEKTIIV § 6 Adjektiivid on tüüpjuhul käändes, arvus ja võrdlusastmes muutuvad sõnad, mis väljendavad (asja) omadust ning võivad lauses esineda ühil duva atribuudina, nt ilus tüdruk, ilusatele tüdrukutele, ilusama tüdru ku, ilusamaid tüdrukuid. Teatud liiki verbide laiendina võivad adjektiivid talitleda ka predikatiivina ja seisundimäärusena. Nt Dm oli ilus. Ilm läks ilusaks. Kes väljas, ei pääse kuidagi sisse, aga kes sees, see kipub jälle välja. Astuge tahapoole! Tule külast varakult koju. Kõik kohaadverbid siiski kolmeaspektiliselt orienteeritud pole. Mõni kohaadverb võib üksi kanda nii latiivset kui lokatiivset tähendust (astus ligi, on ligi; läks tagasi, on tagasi), mõnel puuduvad üht või kaht aspekti esindavad vasted (jäi sinnapaika, on sealpaigas, tuli sealtpaigast; läks edasi; läks koju, tuli kodunt). On ka distributiivse (nt kohati, paiguti) ja prolatiivse tähendusega (nt maitsi, meritsi) kohamäärsõnu. Nt Kohati on kiilasjää. Seekord sõitsime Helsingisse meritsi. Tal on kõike parasjagu. Nad käivad kahekaupa. Haige sõi täna märksa rohkem kui eile. Lisaks neljale põhilisele adverbirühmale leidub üksikuid muidki tunnuseid märkivaid adverbe, nt loomuldasa, üksiti, rühmiti. Nt Poiss on loomuldasa päris sõbralik. Adverbide leksikaalne jaotus pole range. Nii võivad näiteks lokaal adverbid esineda ka kvantiteediadverbide tähenduses. Nt See on kaugelt parem variant kui eelmine. Juuksed läksid lokki / olid lokkis.-Eputab oma lokkidega. Silmad vajusid auku / on aukus.-Ronis august välja. Adjektiivide sõnaliigiga seob adverbe tõsiasi, et on olemas rida sõnu, mis ei seondu küll ühegi morfoloogilise kategooriaga, kuid võivad adverbiaalse funktsiooni kõrval esineda ka atributiivses funktsioonis, s.t võivad sõne tasandil käituda nii a) adverbidena kui b) käänduma tute omadussõnadena. Nt a) Ma päris ehmatasin teda nähes. Töö tehti tipp-topp. Tema teeb kõik asjad isemoodi. Mõtted valgusid vägisi hajali. Poisike võttis end suplema minnes alasti. b) Ta on veel päris laps. See on tipp-topp tehing. Tema on üks isemoodi inimene. Tema hajali mõtted rändasid omi radu. Alasti poisike jooksis pakku. Süntaktiliselt ambivalentsed on ka seisundit väljendavate kohakää netes muutuvate adverbide inessiivi ja adessiivi vormid. Nt Silmad on pungis.-Ta vahtis mind pungis silmadega. Niisugused adverbi ja käändumatu omadussõna vahepealsed sõnad võivad kontekstist sõltuvalt vastata kord küsimusele missugune?, kord küsimusele kuidas?. Nt Alasti (missugune?) poisike lõdises külma käes. Poisike jooksis alasti (kui das?) suplema. Verbi olema laiendina võivad kõnealused sõnad vastata mõlemale küsimusele, nii et isegi sõne tasandil pole võimalik nende sõnaliiki üheselt kindlaks teha. Nt a) Kõik hakkasid juba närveerima. b) Kõik kohalolijad muutusid ajapikku närviliseks. kogu ja terve esinevad proadjektiividena, kusjuures kogu ei ühildu oma põhjaks oleva nimisõnaga, terve aga ühildub. Nt Kogu katjale sööta ei jätku. Terves maailmas ei leidu temasarnast võllarooga. 8. Indefiniitpronoomenid ehk umbmäärased asesõnad viitavad täpsemalt konkretiseerimata asjale või tunnusele. Indefiniitsed pronoo menid on keegi, miski, mingi, mingisugune, miskisugune, ükski, mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mõni, mõningane, paljud, üks, teine. Sõna keegi esineb alati ainsuslikuna ja käitub prosubstantiivina. Nt Keegi on siin täna juba käinud. Sõnad miski, üks, teine käituvad nii a) prosubstantiivina kui ka b) proadjektiivina, kusjuures miski on alati ainsuses. Nt a) Miski ei klapi. Siin leidub nii ühte kui teist. b) See pole miski korralik seletus. Probleemi lahendamisel tuleb arves tada nii ühtesid kui teisi asjaolusid. Asesõnad mingi, mingisugune, miskisugune, mõningane, mõningaid), paljud, ükski, mõni käituvad alati proadjektiividena. Nt Peatuses polnud ühtki taksot. Toas on mingi imelik lõhn. Ta saabus mõ ningase hilinemisega. a) Millal sa tuled? Olime siis kõik noored. b) Kust sa tuled? Siin pole mitte kedagi. c) Kuidas seda sõna hääldatakse? Sedaviisi te küll kuhugi ei jõua. Proadverbidena võib käsitleda ka kvantiteeti märkivaid sõnu seda võrd, niivõrd, konkreetsemaid kohatähendusi märkivaid sõnu siiapoole, siinpool, siitpoolt, siiasamasse, siinsamas, siitsamast jne, samuti mõ ningaid sisult abstraktseid, adverbiaalina kasutatavaid sõnu, millel täistähenduslike adverbide seas vasted puuduvad ja mis viitavad alati mingile suuremale süntaktilisele üksusele. Niisugusteks proadverbi deks on põhjust väljendavad kausaalproadverbid sellepärast, seepärast, seetõttu, seeläbi, miks, mistõttu, millepärast', otstarvet väljendavad finaalproadverbid selleks, misjaoks, mistarvis, milleks-, mööndust väl jendavad kontsessiivproadverbid kusjuures, seevastu, sellegipoolest. Lisaks pr oad verbidele, mille tähendus konsituatsioonis konkretiseerub, on ka proadverbe, mille tähendus jääbki abstraktseks, nt umbmäärased

Varieeruva vältega sõnad: häälduseelistused ja määramisraskused

Mäetagused, 2017

Artikli üks eesmärke on välja selgitada vältesõnade hääldustava, aga selle kõrval on vaatluse all varieeruva vältega sõnade väldete tajumise ja määramise problemaatika. Analüüsitakse 50 keelejuhilt kogutud 49 varieeruva vältega sõna 2438 hääldusjuhtu, mille väldet hindas vähemalt kaks inimest, lahkneva hinnangu puhul kaasati kolmas vältemääraja. Esimese ja teise vältemääraja hinnanguid võrreldes selgub, et kõigi 2438 hääldusjuhu puhul lahknesid kahe määraja hinnangud 375 korral ehk 15% juhtudest. Tegime kindlaks, et sõnade meetod ja keiserlik häälduse hindamisel oli kõige rohkem erimeelsusi. Varieeruva vältega sõnade häälduseelistusi uurides võib 42 sõna puhul välja tuua häälduseelistuse, ainult seitsme sõna puhul ei õnnestunud domineerivat väldet välja selgitada. Märksõnad: fonoloogiline varieerumine, välte varieerumine, välte taju, lugemiseksperiment, eesti keel Sissejuhatus Selle artikli lähteks on fonoloogilise varieerumise uurimisel, täpsemalt varieeruva vältega sõnade käsitlemisel esile kerkinud küsimused. Artiklis otsime neile küsimustele vastust, kirjeldades ühtlasi oma uurimust laiemalt. Esiteks huvitab meid, millise varieerumisega tuleb kokku puutuda välte kuuldelisel määramisel-st kuulamise järgi sõnade kohta välteotsustuste tegemisel. Põhiküsimus on siin, kuidas saada võimalikult objektiivseid tulemusi varieeruva vältega

Fonoloogiline varieerumine eesti keeles kolme nähtuse näitel

The Yearbook of the Estonian Mother Tongue Society

annotatsioon. artikkel on kokkuvõte tulemustest, milleni oleme jõudnud viie aasta jooksul eesti keele hääldust uurides. Oleme käsitlenud kolme fonoloogiliselt varieeruvat nähtust: sõnaalgulise h esinemist, palatalisatsiooni ühesilbilistes i-tüvelistes pika vokaaliga sõnades ning väldet varieeruva vältega sõnades. artiklis kirjeldame fonoloogilise varieerumise kõnekorpust, et anda edaspidiste hääldusuuringute tarbeks põhjalik ülevaade kogutud kõnematerjalist, ning teeme kokkuvõtte, kuidas käsitletavad nähtused varieeruvad ja milliseid hääldusvariante lugejad eelistavad. tulemustest ilmneb, et sõnaalgulist h-d hääldatakse eesti keeles ette lugedes peaaegu alati: keskmiselt 92% juhtudest ja sagedates sõnades veelgi enam. Lõpukonsonandid ühesilbilistes i-tüvelistes pika vokaaliga sõnades on palataliseeritud ligikaudu kolmandikul juhtudest. Ligi 50 sõna puhul tegime kindlaks, kumba väldet keelejuhid eelistasid; nelja tüübi puhul selgus hääldustrend. saadud tulemused võimaldavad arutleda võimalike põhjuste üle ja teha praktilisi järeldusi, kuidas sünteeskõnet loomulikumaks muuta. võtmesõnad: eesti keel, fonoloogia, kõnesüntees, sõnaalguline h, palatalisatsioon, välde 1 artikkel on valminud Eesti-uuringute tippkeskuse (tK145-CEEs), Haridus-ja teadusministeeriumi uurimisprojekti iUt 35-1 "Kõnestiilid, lauseprosoodia ja fonoloogiline varieerumine: kirjeldus, teooria ja modelleerimine" ning EKt projekti "väljendusrikas ja mitmekesine kõnesüntees" toetusel.

Lugemiseksperiment fonoloogilise varieerumise uurimiseks

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics, 2015

Artiklis uuritakse kolme varieeruvat hääldusnähtust: välte varieerumist sõnades, mille hääldusnorm lubab nii teise- kui ka kolmandavältelist hääldust, h hääldamist sõnaalgulises positsioonis ning palatalisatsiooni ühesilbilistes sõnades pika vokaali järel asuvates konsonantides. Kirjeldatakse nähtuste uurimise ning õigekeelsusallikais normimise ajalugu, lugemiskatse koostamise põhimõtteid ja tutvustatakse esialgse akusti lise analüüsi tulemusi. 11 keelejuhi andmetel põhineva pilootuuringu käigus selgusid nii mõned puudused lugemiskatse ülesehituses ja analüüsiprotsessis kui ka esialgsed suundumused vaatluse all olevate nähtuste kohta: a) varieeruva vältega sõnade puhul on võimalik esile tuua sõnad, mida hääldatakse ülekaalukalt kas teises või kolmandas vältes; b) sõnaalgulist h-d hääldatakse ettelugemisel 95%-l juhtudest. Sõnaalgulise h kestuse analüüs kinnitas, et suurema esinemissagedusega sõnades on h kestus lühem; c) palatalisatsiooni leidub praeguses materjalis väga vähe, mõnin...

Varieeruva vältega sõnade hääldusuuringud kõnesünteesi teenistuses

Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat. Estonian Papers in Applied Linguistics, 2017

Ülevaade. Artiklis tutvustame lugemiseksperimenti, mille põhjal uurime nn varieeruva vältega sõnade hääldust. Varieeruva vältega sõnade määratlemisel lähtume õigekeelsussõnaraamatu (ÕS 2013) normingutest-uurime sõnu, mida lubatakse hääldada nii teises kui kolmandas vältes. Analüüsime sõnade pearõhulise ja järgsilbi kestussuhteid ja võrdleme saadud andmeid kuuldelise hinnangu tulemustega. Uurime, kas sarnase silbistruktuuri ja sama sõnaliigilise kuuluvusega sõnade häälduses on sarnaseid jooni. Rakenduslikust aspektist kannustab uurimust vajadus leida lahendus probleemidele, mida varieeruvus tekitab tekst-kõne sünteesi protsessis. Uuringu tulemusel selgusid peamised trendid varieeruva vältega sõnade häälduseelistustes. Nii silpide kestussuhete kui kuuldelise hinnangu alusel moodustusid kindlad sõnarühmad, kus domineeris üks või teine välde. Sõnatüüpide kaupa analüüs võimaldas määrata ka välte varieerumise trende tüübiti, nt kõik kolmesilbilised lik-liitelised adjektiivid ühe erandiga hääldusid kolmandas vältes.* Võtmesõnad: fonoloogiline varieerumine, välte varieerumine, tekstkõne süntees, lugemiseksperiment, eesti keel * Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), see on seotud Eesti Haridus-ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga IUT35-1 "Kõnestiilid, lauseprosoodia ja fonoloogiline varieerumine: kirjeldus, teooria ja modelleerimine". EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 13, 123-140 and more diverse approaches should be used to determine which quantity degree is used in any given pronunciation instance.