Prenatal diagnosis of abdominal enteric duplications (original) (raw)

Aju venoossete siinuste tromboos

2007

Aju venoossed siinused on kovakelme lestmete vahel moodustunud urked, mis koguvad verd suuraju veenidest ja suubuvad sisemisse kagiveeni. Venoossed siinused voivad tromboseeruda erinevatel lokaalsetel ja susteemsetel pohjustel, kusjuures haigus voib avalduda aarmiselt heterogeense kliinilise sumptomaatikaga. Siinustromboosi diagnoosihupotees vajab toestust radioloogiliste uuringute abil ja oigeaegse diagnoosimise korral saab siinustromboosi edukalt ravida ule 90%-l juhtudest. Artiklis kasitletakse siinustromboosi kliinilist pilti, diagnoosimist ja ravi ning esitatakse andmed TU Kliinikumi neuroloogiaosakonnas ravitud juhtude kohta. Eesti Arst 2007; 86 (12): 897–902

Luukahjustuse risk krambivastaste ravimite kasutamisel

2012

Karbamasepiini, fenobarbitaali, fenutoiini, primidooni, okskarbasepiini, lamotrigiini ja naatriumvalproaadi pikaajaline kasutamine on seotud luutiheduse vahenemisega, mis voib viia osteopeenia, osteoporoosi ja luumurdude tekkeni. Eesti Arst 2012; 91(5):253–255

Febriilne neutropeenia – keemiaravi sage ja potentsiaalselt eluohtlik kõrvaltoime

2016

Keemiaravi korvaltoimena tekkiv luuudi toksiline kahjustus, sealhulgas febriilne neutropeenia (FN) ja selle tusistused, on uheks olulisemaks keemiaravi piiravaks teguriks. Risk FNi tekkeks on koige suurem 7–10 paeva parast keemiaravi. FN on potentsiaalselt eluohtlik erakorraline seisund onkoloogide tegevuses. Tusistuste tekke riski kliiniline hindamine ja patsiendi kuulumine suure voi vaikse riskiga ruhma on oluline antibakteriaalse ravi valikul. Suremus suure riskiga patsiendiruhmas voib ulatuda kuni 40%-ni, seetottu on oluline laia toimespektriga antibakteriaalse ravi kiire alustamine. Patsiendil, kes kuulub vaikse riski ruhma ning kes vastab kindlatele kriteeriumitele (vt allpool), voib alustada antibakteriaalset ravi kodus suu kaudu. FN voib viia keemiaraviks kasutatavate ravimite annuste vahendamise, ravi edasilukkamise ning isegi ravi lopetamiseni ning koik see voib muuta haiguse kulgu. Eesti Arst 2016; 95(3):188–193

Fonoloogiline varieerumine eesti keeles kolme nähtuse näitel

The Yearbook of the Estonian Mother Tongue Society

annotatsioon. artikkel on kokkuvõte tulemustest, milleni oleme jõudnud viie aasta jooksul eesti keele hääldust uurides. Oleme käsitlenud kolme fonoloogiliselt varieeruvat nähtust: sõnaalgulise h esinemist, palatalisatsiooni ühesilbilistes i-tüvelistes pika vokaaliga sõnades ning väldet varieeruva vältega sõnades. artiklis kirjeldame fonoloogilise varieerumise kõnekorpust, et anda edaspidiste hääldusuuringute tarbeks põhjalik ülevaade kogutud kõnematerjalist, ning teeme kokkuvõtte, kuidas käsitletavad nähtused varieeruvad ja milliseid hääldusvariante lugejad eelistavad. tulemustest ilmneb, et sõnaalgulist h-d hääldatakse eesti keeles ette lugedes peaaegu alati: keskmiselt 92% juhtudest ja sagedates sõnades veelgi enam. Lõpukonsonandid ühesilbilistes i-tüvelistes pika vokaaliga sõnades on palataliseeritud ligikaudu kolmandikul juhtudest. Ligi 50 sõna puhul tegime kindlaks, kumba väldet keelejuhid eelistasid; nelja tüübi puhul selgus hääldustrend. saadud tulemused võimaldavad arutleda võimalike põhjuste üle ja teha praktilisi järeldusi, kuidas sünteeskõnet loomulikumaks muuta. võtmesõnad: eesti keel, fonoloogia, kõnesüntees, sõnaalguline h, palatalisatsioon, välde 1 artikkel on valminud Eesti-uuringute tippkeskuse (tK145-CEEs), Haridus-ja teadusministeeriumi uurimisprojekti iUt 35-1 "Kõnestiilid, lauseprosoodia ja fonoloogiline varieerumine: kirjeldus, teooria ja modelleerimine" ning EKt projekti "väljendusrikas ja mitmekesine kõnesüntees" toetusel.