Fontannikud enamlaste võitlussalga lõhestajaina [The Fontanka men as the drivers of a split among the Bolshevik fighting groups] (original) (raw)
Related papers
Faktijutustus XVII sajandil. Eestimaa rüütelkonna protokollide narratoloogiline struktuur
Keel ja Kirjandus/Keel ja kirjandus, 2024
Protokollid ei jutusta lugusid, vaid jäädvustavad sündmusi võimalikult objektiiv selt ja kiretult, lihtsas keelelises vormis ja ilma protokollija isikliku hoiakuta. Mõnes mõttes on protokoll jutustuse vastand. Seetõttu pole üllatav, et ehkki mitteilu kirjanduslikke tekste kasutatakse varauusaegse kirjanduse uurimisel juba ammu, ei ole tollaseid protokolle kui jutustavat tekstivormi peaaegu uuritud, kui jätta kõrvale mõni neis esinev luuletekst. Ometi pakuvad protokollid oma varauusaegsel kujul palju võimalusi kirjanduslikuks ja eriti narratoloogiliseks uurimistööks, sest need ei piirdu istungite ja koosolekute käigus tehtud märkmetega, vaid sisaldavad ka kombi natsiooni eri tekstidest, sealhulgas näiteks ametlike saatkondade lähetusaruannetest. Protokollid moodustavad märkimisväärse osa varasel uusajal kirjapandust. Eel kõige on säilinud linnamagistraatide, maapäevade ja kohtute protokollid, paljud neist nii mustandi kui ka puhtandina, milles tekstid osalt kattuvad. Kirjalikustumise ja õiguslikustamise edenedes protokolliti kõikvõimalike ametkondade koosolekuid ja läbirääkimisi üha sagedamini ja põhjalikumalt. Protokoll tungis oma jäädvustava funktsiooni tõttu kõikjale ning muutus juriidiliselt üha kaalukamaks. Peale üksikute erandite on protokollid käsitsi kirjutatud, mistõttu just mustandeid on kiirustava, soditud kirjutamisviisi, sageli ka ulatuslike paranduste, kustutamiste ja täienduste tõttu tihti keeruline lugeda. Käesoleva artikli eesmärk on esile tõsta Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyeri aastatel 1634-1653 kirja pandud protokollide põhjal juhtumiuuringu vormis protokolližanri kirjanduslikku, narratoloogilist potentsiaali, mille toel mõista ja tõl gendada neis leiduvat tõsielu peegeldavat lugu balti elulaadist (sks Lebenswelt). Pole kahtlust, et protokollides on jäädvustatud tegelik, mitte väljamõeldud "balti maailm". Seda enam pakub huvi kujutamisviis: millises keeleregistris ja vormis protokollijast sekretär ning teda järgides ümberkirjutaja sündmuse esitas ning kas ja milliseid nar ratiivi elemente ta seejuures kasutas. Artikli avaosas vaatlen lähemalt protokolli ja aruande mõistet ja uurimislugu just saksakeelses kultuuriruumis, lähtudes asjaolust, et varauusaegne mitmekeelne Tallinn oli hoolimata kuulumisest Rootsi ülemvõimu alla domineerivalt saksakeelse asjaajamiskultuuriga linn. Seejärel käsitlen Eestimaa rüütelkonna sekretäri Caspar Meyerit kui kirjameest ja autorit ning tema kirja pandud protokolle, keskendudes nendes leiduvate jutustavate struktuuride analüüsile. Näidete valikul pööran tähele panu ka sellele, kuidas protokolli autor kujutab ametlikus tekstis iseennast.
Methis. Studia humaniora Estonica, 2012
I lu k ir j a n d u se t õlke d 2 0. s a j a n d i es im ese p oole Ees t i j a S oo m e r a a m a t u t o o d a n g u s (19 0 0-194 0) A i le Möld re Sissejuhatus Käesolevas artiklis esitatakse statistilised andmed tõlkeilukirjanduse väljaandmisest Eestis 20. sajandi esimese nelja kümnendi jooksul-ajal, mil Eesti kujunes moodsaks euroopalikuks ühiskonnaks ning rajati omariiklus. Ammutades mõjutusi Euroopa vooludest ja suundumustest, tõusis kultuur professionaalsele tasemele. Selles protsessis mängis otsustavat rolli tõlkimine. Teoreetiliselt taustalt paigutub käsitlus raamatuajaloo raamesse. Briti raamatuloolase Simon Elioti sõnul on raamatuloo aine juuripidi materiaalses maailmas, artefaktides, mida saab osaliselt iseloomustada ja mõista loendatava hulgana (Eliot 2002: 283-284). Trükistatistika, andmed raamatutoodangu kohta loovad avarama konteksti, mis võimaldab anda juhtumiuuringutes kindlakstehtud detailidele laiema tähenduse. Üks olulisi aspekte raamatutoodangu analüüsis on tõlkekirjanduse osakaalu ja koostise käsitlemine, uurimaks erinevate lähtekeelte rolli ja mahu muutumist ajas, erinevate kirjastajate osa tõlgete publitseerimises, tekstide valikut mõjutavaid tegureid jm. Raamatuloo loomupärane interdistsiplinaarsus viib mitmete teaduste, sealhulgas bibliograafia, sotsioloogia, ajaloo ja kirjandusloo meetodite ning teoreetiliste kontseptsioonide kasutamisele, sidudes raamatuloo ka tõlkelooga. Peeter Torop (1999: 72) nimetab tõlkekultuuri uurimise lähtepunktide seas statistilis-sotsioloogilisi probleeme, mis puudutavad kõigepealt tõlgete väljaandmist-tõlgete hulka kirjandusprotsessis, tõlke-ja algupärase kirjanduse vahekorda. Vaadeldava perioodi tõlgete statistika koostamise allikateks on retrospektiivne bibliograafia "Eestikeelne raamat 1901-1917" (Annus 1993), mille täiendused on avaldatud retrospektiivses bibliograafias "Eestikeelne raamat 1525-1850" (Annus 2000). 1993. aastal keelte, autorite, tõlkijate või teoste avaldamise käiku, seostades neid ajajärgu majandusliku, poliitilise, ideoloogilise ja kirjandusliku arengu ning lugejate maitse ja eelistustega. K i r j a n d u s
Fännikultuuri loomine koroonakriisis Eesti ja Valgevene jalgpallijuhtumite näitel
Mäetagused, 2021
The comparative study analyses the relationship between sports culture and the COVID-19 crisis based on the case studies of fan groups in Estonia and Belarus. Sports and the COVID-19 pandemic are closely interconnected. In the Estonian case, the official analysis results testify that during the first COVID-19 wave in spring 2020 the most affected region in the country was Saaremaa Island, where the virus was literally blown into the air by fan bugles at the international volleyball competition held on 4–5 March 2020. Belarusian sports events did not have such dramatic repercussions, but there were also coronavirus hotbeds in several popular football clubs. The two countries had different approaches to sports events. In Estonia, as in most European countries, all sports competitions and games were banned from 12 March to 17 May 2020, during the state of emergency, but in Belarus, normal sports life continued (except in the cases when there was a COVID-19 hotbed in a sports club). While Estonian football fans were forced to stay home and wait for the games to continue, Belarusian fans, unlike the rest of the world, enjoyed championship games and stadium life. The unique situation in Belarus drew the attention of world football fans to Belarusian football. During the pandemic, most fan activities took place online, making social media the most appropriate environment for this joint study. In this article, we compare the activities of Estonian and Belarusian football clubs during the first wave of the COVID-19 pandemic and analyse how fan activities continued on Facebook. We also describe the general situation in the field of sports during the pandemic. Our analysis shows that the pandemic not only changed the communication pattern between clubs and fans (from real life to the virtual world), but also affected the ratio of parasocial and social interaction. Despite the different situations in the two countries, there was a tendency for football players and club representatives to interact with fans more actively than usual. New forms of fandom required new creative solutions and ways of communicating, which involved humour, (audio)visual media and an emphasis on positive agenda
Methis. Studia humaniora Estonica, 2017
Teesid: Artikkel keskendub eepose „Kalevipoeg“ käsitlusele võrdleva kirjandusteaduse vaatepunktist. „Kalevipoja“ uurimine ilukirjandusliku teosena muutis paradigmaatiliselt rahvuseepose senist tõlgendust ja seda tänu Jüri Talveti käsitlustele „Kalevipojast“ kui suurest Euroopa eeposest, silmapaistavast maailmakirjanduse kunsteeposte seas. Eepose teksti ja poeetika kirjandusteaduslik uurimine on selgitanud, kuidas eepose tekst on üles ehitatud sisemistele, intratekstuaalsetele seostele, mis korduvad gradatsiooniliselt ja toetuvad teatud kindlatele tekstuaalsetele sõlmpunktidele, näiteks „Saarepiiga“, „uni“ jpt. Enam kui autentsed allikad, on „Kalevipoja“ kui kirjandusliku teksti puhul oluline eepose toimimine pidevalt uusi tekste ärgitava tüvitekstina. Eepose analüüs näitab, kuidas selliste seoste alusel tekivad uued kultuurilised ühikud, kauneid näiteid selliste motiivikordustele rajatud seosteahelate kohta leidub ka Jüri Talveti luules. The article focuses on the treatment of the e...
Eesti Õigeusu Piiskopkonna Halduskorraldus Ja Vaimulikkond Aastail 19451953
kotisivukone.fi
1. 1. Piiskop Romani elulugu tema seadmiseni Eesti piiskopkonna abipiiskopiks 1. 2. Piiskop Romani katse degradeerida piiskopkonda 1. 3. Koguduste likvideerimine piiskop Romani ajal Teistes Balti riikides, Lätis ja Leedus, pole teada käsitlusi, mis otseselt uuriksid nõukogudeaegset kohalikku õigeusu kirikut. Eesti piiskopkonnaga kaudselt haakuvaks võib lugeda 1993. aastal ilmunud I. Suvorova monograafiat Läti õigeusu piiskopkonnast aastatel 1950-1960. Kuigi see langeb käesoleva magistritöö raamidest otseselt välja, sisaldab ta tagasivaateid stalinismiperioodile. Samas ei võimalda uurimus naaberpiiskopkondi lähemalt võrrelda. Magistritöö kirjutamisel oli abiks ka Riho Altnurme doktoritöö Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikust aastatel 1944-1949, mis haakub kaudselt stalinistliku Eesti õigeusu piiskopkonna temaatikaga. See uurimus annab hea võimaluse võrrelda Eesti õigeusu piiskopkonda ja Eesti luteri kirikut ning aitab mõista kirikute ja riigi suhteid laiemalt. 3 Sõjajärgse eesti keeles ilmunud apostlik-õigeusu kirjanduse maht on suhteliselt väikse. Sisuliselt jagunevad need publikatsioonid 4 ossa: 1) piiskopkonna nõukogu või piiskopi üleskutsed; 2) apostlik-õigeusu kalendrid; 3) Eesti piiskopkonna nõukogu häälekandja; 4) muud brošüürid või raamatud. Ajavahemikus 1944-1947 ilmus Eesti piiskopkonnas 9 üleskutset, mille trükkimist soodustas volinik Nefet Karsakov. Ta edastas piiskopkonna üleskutsekavandid Eesti NSV valitsusele märkusega kiire, sest pidas neid kasulikuks patriootilis-propagandistlikus mõttes.